Igale eestlasele oma AI-assistent

Taavi arvamuslugu Äripäeva arvamuskonkursile Edukas Eesti

See arvamuslugu ilmus Äripäevas arvamuskonkurssil Edukas Eesti.

Eesti geograafiline asukoht ning rahvaarv on korraga nii piirav tegur kui ka pakub võimalusi. Geopoliitiline olukord ja meie väiksus sunnib ja annab meile paindlikkust ja võimekust innovatsiooni teha – saame uusi asju kiiremini katsetada ning vajadusel kiiresti suunda muuta.

Seda on tõestanud nii riigi e-teenused kui ka meie mitmed edukad idufirmad. Eesti on näidanud, et tänu nutikatele inimestele ja koostööle on võimalik viia ellu uuendusi, mis mujal tunduvad ulmelised või on raskesti rakendatavad.

Meile on avanenud harukordne võimalus olla veelgi suurem teerajaja just uue tehnoloogia kasutuselevõtus. Üheks võtmekohaks on siin inimeste individuaalse potentsiaali efektiivne avamine ja arendamine. Praegu põhineb haridus eelkõige riiklikul õppekaval, mis ei ole personaalne. Õpilaste huvid, anded, nõrkused, tugevused on väga erinevad.

Lahenduseks võiks olla personaalse lähenemise viimine järgmisele tasemele, rakendades selleks tehisintellekti. Kui igal Eesti inimesel oleks juba lapseeas oma AI-assistent, kes mõistaks tema tugevusi ja nõrkusi, võiks sellest kujuneda tugi nii õppetöös kui ka hilisemas elus.

Kujutagem ette, et iga laps saab endale virtuaalse treeneri, kes annab individuaalseid soovitusi ja juhiseid. Seejuures muutuks ka õpetaja ja lapsevanema roll – suurem fookus on emotsionaalsel toetusel, inimlikul kontaktil ja suunamisel, omavahelise koostöö edendamisel, mida masin iial asendada ei suuda.

Niisugune AI-assistent võiks inimesega kasvada ja areneda. Teismeeas saaks ta aidata teha karjäärivalikuid: hinnata objektiivselt lapse huvisid ja tööturu trende, pakkudes välja sobivaid õppesuundi. Hiljem, kui inimene läheb ülikooli või suundub tööle, võiks assistent olla igapäevaselt abiks aja planeerimisel, õige tasakaalu leidmisel ning muude oluliste oskuste arendamisel.

Sellest võidaks kogu ühiskond: inimesed on enesekindlamad, motiveeritumad ja oskavad paremini oma tugevusi rakendada. Ühiskonna tasandil tähendab see suuremat efektiivsust, loovust ja võimet tulla välja uute originaalsete ideedega, mida ka eksportida välisturgudele.

Samuti võib selline lähenemine ennetada sotsiaalseid probleeme, sest inimesed leiavad endale suurema tõenäosusega sobiva eneseteostuse viisi, kõrvalejäetuse tunne väheneb ning suureneb valmisolek panustada ühiskonda.

Muidugi kaasneb selle ideega palju lahtisi küsimusi ja probleeme. Esiteks privaatsus ja turvalisus: Selline süsteem koguks inimese kohta väga palju isiklikku infot. Seetõttu peaksime looma läbipaistvad reeglid ning tagama, et igal inimesel oleks kontroll oma andmete üle.

Teiseks, moraalsed küsimused: kuidas tagada, et AI pakub tuge ja soovitusi, mis on ka sisuliselt korrektsed, eetilised ja inimväärikust austavad? See toob kaasa vajaduse regulatsioonide, eetikanõukogude ja muu sellise järele, mis koordineerivad AI kasutamist laiemalt. Miks mitte olla nendel teemadel maailmas teerajajaks?

Kõige selle juures ei tohi meil ununeda tõsiasi: lõpuks on tegemist tööriistaga, mis aitab meid, mitte ei otsusta meie eest ega piira vabadust. Personaalne AI-assistent peaks olema nagu tark kaaslane, kellega saab koos mõelda ja arutleda, aga viimase otsuse teeb ikkagi inimene ise.

Eesti edu võti võib peituda just selles, et võtame meie väiksust mitte kui piirangut, vaid kui eelist, mis võimaldab meie inimestele luua veelgi personaalsemaid lahendusi. Meil on kogemus e-valimiste, e-residentsuse ja arenenud digiriigiga, mis on jätnud maailmas väga hea mulje.

Miks mitte püüelda järgmisele tasemele ja teha nii, et igal kodanikul oleks tulevikus isiklik virtuaalne nõustaja, kes aitaks tal elada tervislikumalt, targemini ja õnnelikumalt? Just see võiks olla järgmine suur ühiskondlik hüpe, mis aitaks Eestil säilitada ja kasvatada senist edu ja astuda tehnoloogilises arengus teistest mitu sammu ettepoole.

---

Autori mõtted

Tagantjärele tarkusena tundub, et see idee jäi võib-olla pisut liiga üldiseks – kokkuvõtvat raadiosaadet kuulates jäi kõlama mõte, et lisaks ideele oodati ka esialgset lahenduskäiku. Minu idee puhul on seda aga äärmiselt keeruline pakkuda, sest vastust ei tea ilmselt veel keegi, kuidas seda reaalselt ellu viia. Selle idee teostamiseks peaksid tõenäoliselt koostööd tegema nii riik, teadlased, erasektor kui ka haridussüsteem.

Usun, et algatus, kus koolides hakatakse AI-d kasutama, on hea esimene samm. Juba ainuüksi see, et Eesti ei plaani AI-d koolides keelata – nagu mõni teine riik –, on positiivne märk. Minu hinnangul peamegi õppima probleemidele lahendusi leidma, mitte pelgalt fakte pähe õppima. Koolis tuleks keskenduda sellele, kuidas erinevaid probleeme lahendada ja hinnata mitte ainult lõpptulemust, vaid ka kuidas selleni jõuti.

Kindlasti ootan ka teie mõtteid ja arvamusi selle idee kohta – kirjuta need julgelt siia kommentaariumisse!