Läheks õige pensionile ära?
Aus sissevaade mittetöötamise psühholoogilistest komistuskividest
Finantsvabadus, püha Graal! Kes seda ei ihkaks! Oleks ainult distsipliini see päriselt teoks teha ja küll siis saaks alles elu nautida!
See artikkel ei keskendu, aga mitte finantsvabadusele, vaid sellele, mis saab pärast: kui tuledki töölt ära, ja oledki lõpp-punkti kohale jõudnud. Huvitaval kombel toob see kaasa veidi teistmoodi enda tundmaõppimist ning ka psühholoogilisi kitsaskohti, mida justkui ei oskagi ette näha. Kuidas nendega toime tulla ning leida edukas strateegia finantsvabadusega toimetulekuks on käesoleva kirjutise lõppsihiks.
Mis on üldse finantsvabadus?
Kõige klassikalisemalt nimetatakse finantsvabaduseks olukorda, kus isiku passiivsed sissetulekud nagu intressitulud, dividendid, passiivsed ettevõtlustulud ja üürimaksed portfellilt katavad ära kõik tema tavapärased kulud. Nii ei pea raha pärast enam tööl käima ning see annab valikuvabaduse ükskõik kui pika perioodi jooksul aktiivse töötamise asemel tegeleda kõige muuga.
Selline täielik finantsiline sõltumatus tundub aga liialt suure eesmärgina, sest selle saavutamine nõuab aega, enesekontrolli, teatud teadmiste omandamist ja praktiseerimist. Nii jagatakse suur eesmärk pisemateks tükkideks, mida teatakse finantsvabaduse erinevate tasemete nime all. Määratlusi on palju, kui kõige tavapärasemalt räägitakse:
Baastase: puuduvad kõrge intressiga laenukohustused, olemas on 3-6 kuud meelerahupuhver, saadakse kenasti hakkama oma regulaarsete kohustustega, raha ei tekita suurt ärevust.
Osaline finantsvabadus: passiivsed sissetulekud katavad ära osa kuludest, näiteks nn püsikulud (toit, eluaseme- ja transpordikulud). Osalist finantsvabadust saab samuti tükkideks jagada: näiteks võiks portfell esmalt katta kõik toidukulud, seejärel kõik toidu- ja transpordikulud jne.
Täielik finantsiline sõltumatus: portfell katab kas rahavoogude või väheste vara müükide abil ära kõik kulud, kaasa arvatud hobid, reisimised jmt. Ideaalne, kui kulude tase jääb samaks ning turgudel ei toimu suuri kõikumisi.
Tõeline rikkus: portfelli toodetav rahavoog on nii suur, et seda jagub ka portfelli edasi kasvatamiseks.
Vahemärkusena: rahatarkuse ja finantskirjaoskuse uuringute kohaselt on ca 2/3 populatsioonist veel allapoole baastaset. See tähendab kõrget rahaärevuse taset, kus muretsetakse hakkamasaamise pärast, kõrge intressiga laenukohustusi, mida ei taheta tunnistada ei iseendale ega lähedastele, palgapäevast palgapäevani elamist.. kui palju see olukord võiks paraneda ainuüksi baastaseme olemuse teadvustamise ning selle poole liikumise abil!
Meie finantsvabaduse teekond
Meie finantsvabaduse eesmärk sai paika väga selgelt kohe peale Mihkli 25.sünnipäeva. Jaagu vend Märt Roosaare kinkis Mihklile ühe eksemplari esimesest “Rikkaks saamise õpiku” trükiseeriast ning meile mõlemale see raamat väga meeldis. Aastanumber raamatu sees oli 2013, aasta ise oli 2014 (märts) ning meie mõtlesime kõhus lendavate liblikate taustal kokkukolimisest ja ühise elu ehitamise tarkadest nurgakividest. Ühe teemana arutlesime pikalt selle üle, et enamik paare läheb lahku rahamurede tõttu: ning otsustasime, et meiega nii küll ei lähe! Ja siis sattus raamatust teele idee, et võiksime hoopis raha pärast kaklemise asemel püüelda ühiselt finantsvabaduse poole: nii saaks aastas rohkem puhata kui 28 päeva jagu. Või et tööl ei peaks käima 45 aastat JÄRJEST! Puhanud inimesed on ka rõõmsamad ja õnnelikumad: mitu kärbest kohe ühe hoobiga!
Ning see ühine siht liitis meid hästi ka paarina. Kui algul ehitasime kumbki oma portfelli, siis peale abiellumist (loe: ühisvaralepingut) tuli kiirelt ka otsus, et ka portfell peaks olema ühine - nii saab ju kiiremini ja kaugemale! Lõputud arutluskäigud millist varaklassi eelistada, kas aktsia A või aktsia B on suurema tõusupotentsiaaliga, kui palju meil võiks ja peaks olema kinnisvara, millised on kummagi tulevikuunistused - need täitsid meie õhtuid ning usun, et selline ootuste-lootuste läbihekseldamine pani paika ka kindlama vundamendi meie suhtele.
Väikeste laste kasvatamise kõrval ei jäänud palju aega raha kulutamisele ning juba 2018. aastal olime oma portfelliga jõudnud sinnamaale, kus kõik püsikulud said portfelli abil kaetud: no see tähendab, Excel väitis nii. Kui esimesed aastad oli raske näha edasiminekut, siis sealt sai suurem kasv hoo sisse ning see innustas aina edasi pusima. Aina enam tulid ka päevakorda küsimused, mis saab siis kui finantsvabadus päriselt kätte jõuab? Tulemegi töölt ära ja lööme jalad seinale?
Nii siiski ei juhtunud, sest tollel hetkel olid mõlema töölauad liiga huvitavad, et asi katki jätta. Mihkel nägi ägedat kasvamispotentsiaali Alexelas analüütikuna ning Liisi ei tahtnud sugugi loobuda missioonitundega tööst rahatarkuse koordinaatorina. Nii lasime portfellil vaikselt edasi kasvada, ning ainsa erinevusena jätkasime töötamist osakoormusega - ja seda pigem seetõttu, et perre sündis kolmas laps, kellega otseselt keegi vanemapuhkusele ei jäänudki.
Päris ilma tööta olemise katsetuse tegi Mihkel esmalt 2019. aasta suvel, kui tüdrukud olid 2a ja 4a ning mina tahtsin Rahandusministeeriumisse sisse elada ja vahelduseks ise tööl käia (3-4 kuud). Sellele järgnes minu esimene tööpaus 2023. aasta sügisel (okt-jaanuari keskpaik: 3,5 kuud), Mihkel tuli Alexelast töölt ära veebruaris 2024 ning läks tagasi tööle oktoobris (7 kuud), mina omakorda lõpetasin töötamise 2024. aasta juulis ning järgmine tööleping sai sõlmitud 2025. aasta septembris (14 kuud). Mihkel tegi veel ühe 4 kuud pausi. Tegevusetutena me tööpauside ajal ei olnud - küll reisisime, remontisime, minul olid erinevad rahatarkusega seotud tegevused (koolitused, mentorklubi, Pärnumaa rahatarkuse klubi, MTÜ Rahatark Tööandja).. aga igal juhul olime oluliselt rohkem oma aja peremehed.
Kellele kõlas nagu dream come true, siis nüüd on hoopis plot twist: kui Mihklile selline olukord sobis (eriti, kui remondiprojekte oli üksjagu), siis minul tekkisid igasugused küsimused. Alustades sellest, kas ma nüüd olengi ainult ema: kokkan, koristan, ning kontrollin ega riided või jalanõud väikeseks jäänud ei ole? Ma suudan ju rohkemat! Üksvahe läksin all in sporti: võtsin treeneri, tegin kõvasti jõutrenni ja jooksu, soojemal ajal sõitsin rattaga pikemaid tiire, õppisin avaveeujumist. Oli ka tore, aga kuidas teised rohkemat jõuavad? Peaks äkki hoopis tööle minema? Ma ju alles 30ndate keskel! Ka kinnitamine, et ma olen laste jaoks olemas kaotas kiiresti usutavuse: koolilapsed ei vaja kanaema 24/7 ning ka lasteaialaps on nädalas mõnikümmend tundi siiski lasteaias.
Palgatöö varjatud omadused
Kui Rahandusministeeriumist lahkudes 2023. aasta sügisel kuu aega lastega Itaalias reisisime, siis tundsin, kuidas mulle oli sellist päris pausi nii-ii väga vaja. Ärgata ilma äratuskellata, mitte kontrollida töömeili, mitte mõelda, kuidas veel Eesti rahvast rahatargemaks tegema peaks. Palgatööga lõpparve oli nagu parim otsus üldse! Isegi kui see tuli raskelt ja natuke jäi ikka kripeldama ka, et oleks ju võinud veel ühe või teise asja ära teha või hoopis palgata puhkuse võtta ja siis tagasi minna või..
Natukene seedides ja novembrikuise halli kõleduse keskele naastes oli ka algul väga vahva kodu koristada, head ja paremat kokata, lugeda ja jalutada, kuid tegelikkus lajatas päris valusalt kahe kuu möödudes töölt äratulemisest: töökoht pole ainult rahateenimise koht, vaid ikka midagi palju enamat. Kolleegidega suhtlemine rikastab, nii tööalaselt kui isiklikel teemadel rääkides. Hea on teada, et Sind oodatakse ka mujal kui kodus ja vanemate pool ning eks see kodukontorist väljasaaminegi lõhub rutiini. Vahvad on ka meeskonnasündmused, mille raames võid sattuda kogemuste keskele, mille peale muidu nagu tulla ei oskakski.
Kõige enam aga pakub huvitav töökoht, kus Sulle ka piisavalt vabadust toimetada antakse, võimalust tunda end väärtuslikuna. Ma annan oma panuse, et midagi saaks paremaks, efektiivsemaks, või minu puhul, mis võiks panustada kogu Eesti rahva heaolu tõstmisse. Ma pean ka sundima oma aju mõtlema mustritest välja, leidma seoseid, töötama läbi materjali, mis ei pruugi olla lihtne ja mõnus lugemine/ kuulamine. See aga omakorda annab suuna ja sihi iseennast arendada, uusi vaatenurki leidma. Finantsvabana kodus diivanil istumine seda niisama lihtsalt Sulle ei paku.
Igasugune töötamine (see võib olla ka vabatahtlikuna panustamine või oma ettevõtluse arendamine) täidab ka heas mõttes Sinu aja: keskmine inimene veedab töistes raamides ju 40h nädalas. Teistele antud töised lubadused hõlmavad ka osakoormusega töötamise puhul päris mitu tundi päevast, mida pikema perioodi peale ehk mõtestatud tegevusega täita ei oskaks: mina näiteks tuvastasin, et hakkasin asju mõõtmatusse tulevikku lükkama. Mis ma täna ikka aeda kitkuma lähen, homme võin ka seda teha! Ka järgmisel nädalal saab alustada tapeedieemaldusega, ega mul pole ju kuhugile kiiret. Tagajärjeks olid asjad tegemata ning päris aus olles, tekitas see pingeid ka koduses elus. Tööl käivana teen asjad kiiremini ära, sest tean, et mul pole neid kuhugi edasi lükata.
Ilma tööta kadus ka rahulolutunne tehtust. Rahulolu ei saagi tulla, kui Sinu päevane saavutus on 150lk ilukirjandusliku romaani lugemist ning söögikordade ette-valmistamine. Boonuspunktid, kui jõudsid veel pesud ka ära pesta?! Ning päevad on üksteisega äravahetamiseni sarnased. Nädalavahetused või riigipühad? Täiesti suvaline päev nagu iga teinegi..
Lõpuks jõudsin isegi teadusuuringuni, mis väitis, et õnn pole rahas (tõeline üllatus finantsvabaduse poole püüdlejatele, eks!), vaid kvaliteetsetes lähisuhetes ning ühises pingutuses. Lähisuhete kvaliteet aga ei korreleeru üks-ühele suhtele pühendatud ajaga: panus peab olema ka mõtestatud ning teinekord on liiga palju ühist aega (lapsega) hoopis mõlemat lämmatav. Rääkimata sellest, et Su töölviibivad sõbrad ei ole ka alati kättesaadavad. Ja ühine pingutus: jep, me jõuame tagasi selleni, et töökollektiivis on meil selged ühised eesmärgid ning regulaarne koos pusimine mingi sihi nimel. Tundub, et õnnelikuks teeb hoopis mõnus töökoht?
Laste jaoks olemas olemise mõtet veelgi laiendades - meie lapsed hakkasid küsima küsimusi, nagu: “Millal te ometi kodunt ära lähete? Miks meie kunagi endale ise lõunasööki ei saa valmistada?”. Algul oli lihtne põhjendada, et teil ju niigi kiired graafikud ja me oleme teile ainult abiks, mõtle, kui su lõuna oleks iga päev ainult poepirukas? Õnneks märkasime end pidurdada ning pakkuda ka neile vajalikku vastutuse võtmise ja rahulolutunde saavutamise võimalust läbi selle, et õpetasime neid lihtsamaid toite ise tegema. Kui graafikud võimaldavad, laseme neil omaette köögis toimetada ning imelikul kombel maitsevad neile ka pelmeenid kordades paremini, kui need on ISE valmis keedetud ja praetud.
Vabadus = vastutus
Finantsvabadus annab küll võimaluse valida millal, kellega, kui palju ja mida koos teha, kuid sellega käib olulisel määral kaasas ka oskus vastutada. Kui tööl mõtleb tööandja vahel Sinu eest, vahel Sinuga koos selle üle, kui palju ülesandeid/tegevusi graafikusse ära mahub, siis ise vastutades tuleb endal kogu roll ise kanda. Ja see võib ka olla lõputu õppimise tsükkel: algul ütled liiga palju jah, ning kalender saab liiga tihedalt täis; siis õpid ütlema ei ning kalender jääb järsku liiga tühjaks. Siis mõtled edasi kuidas saada uusi pakkumisi (või midagi, mis ka intellektuaalset väljakutset pakuks), et liiga palju vabadust selle maitset ära ei rikuks.
Nüüd läks nagu teise ooperisse ja hakkasin vist kirjeldama väikeettevõtja elumudelit?
Väike erinevus siiski on. Finantsiliselt vabana kaob ära nn sund, midagi enda äraelatamiseks teha. Sund võib kõlada karmilt, aga see on siiski ka liikumapanev jõud - kui väikeettevõtjal tuleb suudelda ka koledamaid konni (mis isiklikus arengus võivad viia uute oskuste õppimise ning oma hirmudega silmitsi seismiseni ning kokkuvõttes siiski ka rahulolu pakuvad), siis ilma rahalise sunnita on lihtne jätta sellised kasvamiskohad kasutamata. See on halb nii motivatsioonile, enda väärtustamisele kui ka asjaga jätkamisele.
Mind aitas oluliselt edasi missioonitunne rahatarkuse valdkonnas veel midagi ära teha. Nii olid abiks mõtete põrgatamised ning ka konkreetne 3x8h kursus MTÜ Rahatark Tööandja raames. Sellised nn ankrud kalendris andsid võimaluse tunda end olulisena, ning üks minu põhimõtteid on ikka olnud, et kui midagi juba lubad, siis tuleb see enamikel juhtudel ka ära teha. Ei olnud mugav, absoluutselt mitte! Tasuta õpetada välja 11 inimest, et nad haaraksid süsteemselt rahatarkuse põhialuseid ning oskaksid kolleege antud teemas edasi aidata olenemata, kas mure on võlgu jäämises või järgmise investeerimisidee leidmises.. kuid kogu protsess pakkus rahulolu ning innustav tagasiside oli nagu palsam hingele!
Ja ühe mõttena veel - kui rahas pole küsimus ja aega on, siis võib juhtuda, et hakkad ka asjadest üle mõtlema. Analüüsimine on hea, aga liigne analüüs halvab tegutsemistahte ning eriti kehval juhul viib lausa paralüüsini. Kusjuures siinjuures pole asi mitte laiskuses, vaid esmalt võimaluses asju “korralikult läbi mõelda”. Ning kohusetundliku inimesena tahaks sealjuures veel ka kõik riskid korralikult läbi hekseldada, mis omakorda võib viib hirmuni valikute tegemise ning nendega kaasnevate tagajärgedega silmitsi seismise ees. Minu eelmises lõigus kirjeldatud kursuse osas tajusin selgelt, et kokkulepitud kuupäevad ei lubanud mul liigsesse analüüsi kinni jääda ning “jah, teeme ära” mõtteviis viis jõudsalt edasi. Mitte võibolla ideaalse tulemini, kuid päris tegudeni - ja need on pea alati olulisemad, kui ideaali tagaajamine.
Kas siis üldse finantsvabadust tahta?
Muidugi!
Ma oma mõtete koondamisega ei soovi kuidagi jätta kellelegi muljet, et palgapäevast palgapäevani elada on parem, kui omada kindlat seljatagust - aga samas tahaksin välja tuua riskikohti, mida saaks vältida nendest teadlik olles:
Enda väärtuse tajumine: kuidas minu panus aitab maailmal natuke paremaks kohaks saada. Kui rahas pole küsimus, siis on lihtne kinnitada endale, et ma juba tegin asju ning riskida sellega, et ühel hetkel tunned end vähemväärtuslikuna;
Ühine panustamine mõtestatud sihi saavutamiseks tekitab õnnetunnet;
On oht korralikult hakata üle mõtlema - sest aega selleks ju jagub;
Takerdused isiklikul kasvamise rajal - sest ebamugavate asjade ärategemine pole enam hädavajalik;
Vastutusest loobumine ja seetõttu ka enese pisendamine;
Pidev edasilükkamine, sest midagi ei pea tehtud saama kohe. Homme ja järgmisel nädalal on ka võimalused, sest kohustusi pole ees.
Finantsvabadus ei olnud minu jaoks hetk, mil kõik loksus paika, vaid pigem hetk, mil pidin endale ausalt otsa vaatama. Kui raha ei sunni enam, siis mis sunnib? Kui kellelegi pole vaja midagi tõestada, siis mille nimel üldse pingutada? Ja kui ma tunnetan, et saan kõike teha ka homme ja järgmisel nädalal, siis miks üldse täna midagi ära teha?
Minu jaoks ei ole probleem mitte töö, vaid raamideta vabadus. Täielik sundimatus ei teinud elu kergemaks, vaid hajusamaks. Päevad voolasid üksteisesse, valikud muutusid raskemaks (jah, kohati esines ka üleanalüüsimist) ja rahulolutunne tehtust kippus kaduma. Mitte sellepärast, et elu oleks halb olnud – vastupidi, see oli mugav ja turvaline –, vaid sellepärast, et mul jäi puudu tunne, et ma olen kellelegi või millelegi päriselt vajalik.
Kõige keerulisem oli tunnistada, et vajan teatud sunnimehhanismi. Mitte raha pärast, vaid iseenda pärast. Lubadusi, tähtaegu, kokkuleppeid – isegi siis, kui need on vabatahtlikult võetud. Eesmärki, mida väiksemaks tükeldada ja mille osas iseendaga kokkuleppeid teha. Midagi, mis sunnib tegutsema ka siis, kui kõik pole läbi mõeldud ja tulemus ei saa ideaalne. Midagi, mis paneb mind liikuma, mitte ainult mõtlema.
Finantsvabadus on kahtlemata väärt eesmärk. See annab turvatunde ja võimaluse öelda “ei”. Aga minu kogemus ütleb, et see ei anna automaatselt suunda, tähendust ega rahulolu. Need tuleb endal (uuesti) üles ehitada. Ja võib-olla ei olegi finantsvabadus lõpp-punkt, vaid hoopis algus – koht, kus kaob väline sund ja alles jääb vastutus iseenda elu eest.
Teisalt leian, et sellesama artikli teemaks olevad psühholoogilised nüansid olid ka midagi, millest keegi pole väga rääkinud. Ikka on pigem jäänud mulje finantsvabadusest kui müütilisest imeseisundist, mis kõik mured korraga ära lahendab. Kui oleksin varem olnud teadlikum, kas oleksin siis osanud paremini end ette valmistada? Või on kohustustevaba elu midagi, millesse peab samuti “kasvama” ning kirjeldatud valukohad ongi normaalne osa sinnani jõudmisest?
Finantsvabaduse saavutamine on ennekõike teekond omaette: ning see teekond pakub palju enamat, kui hetk, mil lõppsihtkohta pärale jõuad. Rahaline kindlustatus aga ei taga automaatselt ideaalset elu tasakaalu või konstantset õnnetunnet (kui oled pidevalt ühtemoodi õnnelik, siis ei oska ka seda enam väärtustada). See vist ongi üks elu paradokse: pidev tasakaalu otsimine, et see saaks taas käest libiseda?
Teiste investorite kogemused ja mõtted antud teemas
Märten Kress
Ma ei pea ennast ise täna 100% finantsvabaks, tegelen ikka aktiivselt ettevõtlusega ja maksan iseendale ka palka. Portfelli elamiseks otseselt ei kasuta, kuid kasutan seda vajadusel elustiili toetamiseks: see annab julgust teha karjääri- või ettevõtlusvalikuid. Portfell on täna finantspaindlikkuse andja. Paar aastat tagasi võtsin näiteks oma eraisiku portfellist ka korraliku tüki majaehituseks ehk ehituse omafinantseering oli ca 2/3.
Juba 15 aastat tagasi hakkasin unistama töölt äratulemisest. Töö tegemise vastu mul midagi ei ole, aga tahtsin rohkem ise oma aja peremees olla. Näiteks viimastel aastatel olen suved pigem vabaks jätnud ja nii on ka kalendris kirjas “Suuri asju ei tee”. Töölt äratulemise hetkel olin vallaline ja lapsi polnud: tagasi vaadates tundub isegi veider, et toona väikesest portfellist nii palju finantsilist kindlust sain. Hoidsin suurt rahavaru (aastate jagu kulusid) tähtajalistel hoiustel puhtalt oma meelerahu huvides. Jälgisin piinliku täpsusega kulusid ning see andis selge ettekujutuse, kui suur peab rahavaru olema. Üksi elades sõltus kõik minust endast ja lihtne oli kulutusi vajadusel nii-öelda kortsu tõmmata.
Pingelisemaks läks elu ilma traditsioonilise palgatööta näiteks siis, kui oli vaja majalaenu taotlema asuda. Esseed, mida ma kirjutasin oma ettevõtete tegemiste kohta pankadele, olid ikka paras ettevõtmine: tõestada tuli nii seda, et suudan maksta endale palka kui ka seda, et ettevõtted on elujõulised ja usaldusväärsed. Planeerimine muutus veelgi olulisemaks kui perre sündis laps: väikeettevõtja elu on õpetanud, et turg on pidevas muutumises ning iga natukese aja tagant tuleb leiutada uusi viise rahateenimiseks. Ka minu abikaasa on ettevõtja, mis on samuti lisakiht finantside planeerimisel. Ennekõike tema jaoks finantsturvatunde kasvatamise eesmärgil tegime niinimetatud “pere pangakonto” juba ammu enne lapse sündi. See on viimase aasta-pooleteise jooksul end väga palju suuremate ostude puhul õigustanud, eriti majaehituse faasis, kus alati olid oma kontod mul pidevalt tühjad.
Selle kogu ligi 10-aastase palgatööl mitte käimise teekonna jooksul pole mul kordagi olnud igav. Investeerimine on olnud mu töö, hobi ja kirg tänaseks 20+ aastat ning alati leian sealt uusi asju, mida õppida ja mida ka jagada. Teatud perioodidel andsid discgolf ja salsa/kizomba tantsimine hobidena palju põhjuseid reisida. Lisaks on mul olnud aega tegeleda enesearenguga: meditatsioon, endasse vaatamine, oma karakteri kujundamine jmt.
Ma tunnen, et ma olen inimesena väga palju paremas kohas ja ka väga suure arenguhüppe teinud, sest seda suurt tempot pole enam peal. Teadlikult planeerin oma kalendrit ja nii-öelda kaitsen oma aega. Olen kogu oma elu-olu saanud planeerida selliseks, nagu olen tahtnud. Portfell annab julgust valikuid rohkem iseendast lähtuvalt teha ning see ongi kõige suurem pluss kogu selle teekonna puhul. Kui mingeid sääste poleks olnud, siis poleks küll julgenud Tallinnast ära kolida: 15 aastat tagasi polnud kaugtöö veel nii tavapärane kui täna, eriti finantssektoris. Pigem tahan hetkel panustada aega perele: laps on veel pisike ja abikaasale tahaks ka aega anda, pluss maaelu pool ehk kogu aiapidamine jms mulle ka väga meeldib.
Sellise elustiili puhul, mil ollakse oma aja peremees ja/või elatakse oma portfellist saab motivatsiooni leidmine enamike jaoks probleemiks. Usun, et olen loomult uudishimulik ning leian erinevaid viise eneseteostuseks. Tunnen ära, kui mul on vaja vaimset pingutust. Episoodiliselt (näiteks majaehituse faasis) on mul peal käinud ka nn finantsiline struggle: samas on mul portfellijaotus paigas ka selle tarbeks, kui ettevõtlustulu täielikult ära kaoks.
Mis puudutab kollektiivi ja tööl käimist seltskonna pärast, siis olen loomult pigem eraklik ja absoluutselt ei igatse teiste inimeste seltskonda tagasi: suhtlemisvajadus saab täidetud Miljoniklubi tegemistega. Olen küll vahel mõelnud, et läheks teeks mõne sutsaka, kui huvitavaid positsioone pakutakse: enamustel puhkudel on motivaatoriks olnud võimalus kiiremini oma portfelli kasvatada (ehk raha). Kuid nn hind selle eest on alati tundunud liige kõrge: üldjuhul olen jõudnud alati sinna välja, et seal on asju, mis on huvitavad, kuid väga palju ka neid asju, mida ma teha ei taha. Lühiajaliselt aitan ikka ettevõtteid näiteks mingite raamatupidamisteemadega, juhtimisarvestussüsteemidega, Interactive Brokersi konto avamise ja seal orienteerumise ja muu sellisega.
On väga suur vahe, kas sa tunned ennast inimesena piisavalt hästi või mitte. Mina teadsin, et finantsiliselt paindlik elu ei ole jalad seinal ja et ma kindlasti tahan olla oma tingimustel töiselt aktiivne. Visioon peab olema paigas ning siis saab uut tüüpi elustiili endale vastavaks kujundada. Tunnen, et see on eelis ja õnn, et ma pole pidanud portfellist raha elamiseks kasutama ning ettevõtlus katab suures osas mu kulud ära. Sisemine motivatsioon sunnib edasi liikuma, õppima ja arenema. Üks on kindel: kõik on muutumises ning kui sellega rahu teha, siis on väikeettevõtja/ pooleldi finantsvaba elu ka mõnusam ja lihtsam.
Anu Lill
Kui ma märtsis töölt lahkusin, siis mul oli üldisem plaan paigas, mida edaspidi oma ajaga teha. Mu peamine tegevus, ehk ajutöö pidi olema oma aktsiaportfelli haldamine, uute investeeringute analüüsimine jms, kuid arvestades seda, et ma pole lühiajaline kaupleja, siis igapäevaselt ma turul ei tegutse ja kartsin veidi, et äkki mul hakkab igav. Lubasin siis endisele bossile, Juhanile, et kirjutan Äripäevale edaspidigi investor Toomasena aktsiaanalüüse kui olen ennast Balil sisse seadnud.
Aga kui Juhan või Jaan mõni kuu hiljem uurisid, et kas oleksin valmis Toomasena mõnd aktsiat analüüsima ja kolumni kirjutama, siis pidin vastama, et mul pole kahjuks aega... Võib kõlada kummaliselt, et inimesel, kes ei tööta, pole aega. Aga minu elus hakkasid peale töölt lahkumist juhtuma uued asjad. Palju uusi ideid sai tulla, kui neile oli ruumi tehtud. Näiteks hakkasin õppima indoneesia keelt, Bali kohalike ja teiste ekspattidega suhtlema, samuti võttis pea igapäevaselt oma aja mu uus treening ning hästi palju kuulan ka podcaste ja audioraamatuid. Igavust peale pole tulnud, sest tundub, et aju tühja kohta ei salli, vaid otsib palgatööst vabaks jäänud potentsiaalile muud kasutust. Samuti on mu tervis parem, sest Balil on meeletu suur valik kõikvõimalikke restorane, seega toitun nüüd väga mitmekesiselt. Et teen regulaarselt trenni ja käin rannas pikematel jalutuskäikudel ja ujumas, siis olen korralikult kaalu kaotanud, lihaseid kasvatanud ja võiks öelda, et oma elu tippvormis. Sest ilma igapäevaselt tööl käimata lihtsalt on aega enda heaolusse panustada.
Elumuutus on mind ka isiksusena muutnud. Aeglane elurütm teeb mind väga õnnelikuks. Ma tunnetan rohkem inimesi ja energiaid enda ümber, vaimustun kergemini igapäeva elu lihtsatest asjadest ja olukordadest, olen uudishimulikum ja palju tundlikum. Mu ellu on tulnud uusi ja väga häid inimesi, kellega suhelda, või keda aidata. Paljud uued tuttavad on oma elus umbes samas kohas kus minagi, st neil on aega ja vabadust igapäevaselt ise otsustada, mida täna, homme või ülehomme teha. Nendega suheldes läheb aeg eriti kiirelt ja olen oma silmaringi laiendanud.
Miinuspoolena näen seda, et oma lähedasi näen nüüd harva ja kahjuks pole siin mõned mu lemmikud Eesti toidud saadaval, näiteks jõulude ajal tundsin suurt puudust verivorstist ja hapukapsast.
Ma ei tea praegu, kas mingil hetkel tüdinen praegusest elukorraldusest ära ja hakkan igatsema mingit töist tegevust. Ligi 10 kuud vaba elu elades on võibolla liiga vara veel midagi öelda, sest praegune elu ei ole ennast veel sugugi ammendanud. Mul on mitmeid plaane, mida tulevikus ellu viia ja unistusi, mida täita.
Kui ma elaks endiselt Eestis ja ei töötaks, siis oleks mul depressioon küll lihtne tulema, sest ikkagi mida vanemaks ma saan, seda raskem on taluda pimedat ja külma aega, millega kaasneb pidev siseruumides istumine. Minu puhul on see kombo: finantsvabadus koos soojale, sõbralikule maale elama asumisega olnud võitev strateegia. Tunnen, et mul on vedanud!
Lev Dolgatsjov
Rohkem ettevõtja rollis olnuna pole ma kindel, et oskan teemale palju juurde anda: igal juhul fakt on, et minul pole oma elukorraldusega veel igav hakanud. Vastupidi: mida rohkem raha, seda huvitavam on! Ja palgatööle pole kordagi igatsenud.
Ettevõtlus on minu jaoks olnud minu kirg: tunde pole ma siis lugenud. Natuke nagu hobidega. Hasart ja ambitsioon on see, mis liikumises hoiab. Mul on alati mingid protsessid käimas: vahel seotud äridega, vahel hobidega. Pigem on olnud hetki, kus tahaks, et mind hoopis rohkem rahule jäetaks. Tahaks olla niisama! Aga ka siis olen alati leidnud mingi protsessi, mille sees ma tahaks olla. Elu on lihtsalt nii põnev.
Marko Oolo
Olen finantsvabadust või finantsilist sõltumatust alati näinud teekonnana. See on minu jaoks sõltumatuse teekond - olla vähem sõltuv rahalistest piirangutest oma igapäevaelus.
Kuid see teekond ei ole minu jaoks tähendanud seda, et finantsvabaduse kätte jõudes ei tohiks enam tööd teha. Pigem annab suurem finantsiline sõltumatus võimaluse teha otsuseid veelgi vabamalt - ehk saan valida rohkemate projektide vahel - olla ettevõtja, tegeleda heategevusega/enesearengu, spordiga või hoopis minna kuhugi ägedasse kollektiivi tööle.
Ma näen, et eneseteostus on üks väga suur osa minust ja ilma selleta ma ei oskaks. Sellepärast tegelen ma ka täna kuskil 4 tööalase projektiga paralleelselt, isegi kui võiksin samas ka mitte üldse tööd teha. Küll aga annab suurem sõltumatus mulle täna võimaluse olla väga valiv projektide osas, millele JAH ütlen.
Lahtiütleja ja õigused
Postituses esitatud teave ei ole käsitatav investeerimisnõustamise, investeerimissoovituse ega muu investeerimis- või investeerimiskõrvalteenusena.
Off The Record Jutud kanalis ilmunud artiklid peegeldavad autorite arvamusi ning panevad loodetavasti mõtlema ning igaühele sobivamaid lahendusi leidma.
Postituses olev info on mõeldud ainult Off The Record Jutud substacki tellijale ning postituse infot võib kasutada mujal ainult autorite kirjalikul nõusolekul.
Tänud kõigile jagamise eest.
Väga huvitav lugemine.
Kas sellel artiklil erinevalt teistest on sihilikult ja meelega kuulamise nupp puudu? Teisi artikleid saab kuulata, seda mitte