Autoga või autota?
tl;dr Rahatark mõistab, et (kallis) (hobi-)auto on puhas kulu, aga planeerib oma finantsid vastavalt, kui ta siiski tahab (just seda) autot omada.
Olgugi, et mul hetkel isiklikku autot ei ole, on mu insta feed täis petrol head sisu ilusatest (hobi)autodest. Mul endal aga on käsil faas, mil mul pole finantsiliselt ega vaimselt mõistlik autot omada. Finantsiliselt seetõttu, et olen teist aastat valinud palgatööle mitte naaseda ja iga sent läheb praegu selle otsuse tagamiseks. Vaimselt seetõttu, et mul on vaja maksimaalselt ajumahtu, et enda elu kujundada - miski, mida mulle kunagi õpetatud pole, ja uue asja (loe: iseenda tundma) õppimine võtab tohutult energiat.
Mul on autod olnud alates juhilubade saamisest. Mulle nimelt väga meeldib autoga sõita – kõik need insta reelid autosõidu teraapilisusest käivad minu kohta, midagi on ses paaritonnise sõiduki kontrollimises… Tagantjärele enamjaolt põhjendamatu kulu, puhas janu enneaegse mugavuse ja “täiskasvanu tunde” järele. Algul oli lugu lausa nii halb, et jäin keskas ükskord esimesse tundi hiljaks, sest enne kodust koolini jääva 650 meetri läbimist oli vaja jäätunud autoklaas üles sulatada.
Enne läinud aasta augustis saabunud autovabadust ei mõistnud ma täielikult ajumahtu, mida auto omamine võtab: kindlustus, remont, tankimine, parkimine, (potentsiaalsed) liiklusõnnetused. Isegi kaskokindlustuse kaitsega ei pääse viimase korral isiklike ressursside kasutamisest, trust me, i know. Nüüd olengi kirja pannud 3 erinevat lugu enda autode eest maksmise omamise ajaloost. Artikli lõpus kirjeldan, millist (ja kas üldse mingit) lahendust praeguses eluetapis eelistan.
PS Kui sa tahad mu kogemustest täit elamust saada, siis võiksid järgmiseid paragrahve lugeda nii, et sa paned fotode alla lingitud soundtracki taustale käima, seejärel vaatad pilte ja alles siis loed teksti. Muusika annab veidi tollaste eluetappide värve edasi. Head lugemist!
Uus auto esindusest
Selle auto kõlarites blastis tihti: Bring Me The Horizon - Parasite Eve
Audi Q-seeria maine käib nende hindadest eespool kui räägime just Q2-st, sest tunnetasin seda autot omades inimestes õrnalt kadedust. Aga avaldades, et selle auto hind 2020. aastal uuena oli vaid 27 580 €, siis oldi väga üllatunud. Korralik Škoda oli juba siis kallim.
Valisin selle auto proportsioonis välimuse, kõrgema kliirensi ja loomulikult rõngastega logo pärast. Q2 ei olnud mingi paugupill, laoautona ostes ei saanud ma head helisüsteemi valida, aga sel eluperioodil oli mul vaja muretust ja selle ma garantiisõidukiga ka sain – esindusse oli auto omamise ajal asja täpselt null korda. Sõitsin Q2-ga enne müümist täpselt aasta, lõpuks ei olnud mul seda enam vaja ja seega käis igakuine liisingumakse olenemata tollasest korralikust palgatööst ja sissetulekust närvidele. Aga vaatame nüüd otsa numbritele, kui palju see muretus mulle maksma läks:
Maksin aastaga kõrge neljakohalise summa peaasjalikult parkiva masina eest: kodu juures, Pipedrive’i parkimismajas, Crossfit Kuubiku värava taga, kaubanduskeskuse parklas, you name it. Ma küll trippisin ringi ja käisin autoga seal kus vaja, aga siin ei ole vaidlemiskohta, sest unetundideta ei ela keegi ja 24-tunnise päeva jooksul ei sõida meist enamik päevas rohkem kui paar tundi, max.
Pankadel on ikka megamagus elu – juba 15%-lise sissemaksega võtavad nad tururiski maha, sest põhiosa maksed on lõpuks kokku suuremad kui auto väärtuse langus. Vahekokkuvõttena Q2 erilist emotsiooni ei tekitanud, aga ta oli väga nunnu ja võrreldes järgmise kogemuslooga ikka väga low maintenance 😅
Bucket listi auto kollektsionäärilt
Selle auto lõbus soundtrack: Spin Doctors - Two Princes
Kes on Gilmore Girlside sarja vaadanud, see tunneb masina kohe ära. Mul oli unistus, aga - tüüpiline - mul polnud plaani. Manifesteerinud olin seda aga küll, sest miski muu ei seleta seda, et kui ma ühel 2017. aasta novembrikuu kolmapäeval kangekaelselt otsustasin, et mina ostan endale nüüd Jeep Wrangler YJ, kandiliste tuledega, “õiget” värvi ja “õigete” istmetega, siis juba laupäeval ilmus täpselt sellise masina kuulutus automüügiportaali. Pühapäeval käisin vaatamas ja uuel nädalal väikelaenuga see 7000-eurone väga heas (sic!) seisukorras 1992. aasta kaunitar minu nimele registreeritud sai.
Tänu Wranglerile (edaspidi: villis) õppisin selgeks nii jootmise kui roosade kuumkahanevate kaabliühenduste kasutamise, õigete USA autojuppide tellimise kui ka venna õpetussõnade järgi auto all lamades kruvikeerajaga solenoidi ja starteri vahel elektrisilla tekitamise, sest auto muidu ei käivitunud. Tagantjärele tarkusena tean, et üks 4-eurone alloleval pildil olev (nii nunnu :D) kaitse oli läbi.
Teen sellest väiksest junnist nii suure numbri seetõttu, et kui too käivitamise probleem autole tekkis, oli mul kohe sisetunne, et asi on ses kaitsmes, kuid konsulteerides arvasid asjatundjad teisiti. Nii ma siis kulutasin sadu eurosid ja mitmeid tunde viga otsides, algul remonditöökodades, hiljem ise mööda kapotialust juhtmeid läbi lõigates ja taas kokku jootes. See junn maksis lõpuks aga 4.33 € ja kaitsme vahetamise järel käivitus auto laksust (sisesta siia kõige passiiv-agressiivsem naerunäo emoji :)
Tee äärde villis kordagi ei jätnud, sellega oli mugav liigelda. Isegi edasi-tagasi Riia otsal ei hakanud selg valutama. Kui poleks majaesiste tänavakivide rikkumise pärast muretsenud, siis oleks vist plokikaane vahelt tilkuva õli probleemi ka kahe silma vahele jätnud, mistõttu remondi peale kulus ropult raha, kõige kallim arve oli selline:
Kui remondi peale kulus rohkem, siis kütusekulu oli gaasiseadme tõttu väga okei. Tollal tehtud arvutusest selgus, et Tallinna külje alt on soodsam tööl käia villisega kui ühistranspordiga: kui 100 km gaasiga sõitu maksab 0.675 €/L juures ümardatult 13.20 €, siis edasi-tagasi tööl käimine (25 km) maksab ümardatult 3.30 € versus kahe erineva bussiga 4.76 € edasi-tagasi (+ tund rohkem ajakulu). Aga selle moosijutu peale tõmbab järgnev tabel kohe maa peale tagasi:
Kirjutasin tol aastal villise kohta nii:
Ta on veetnud oma 26. eluaasta minuga ja selle aja jooksul pakkunud lisaks sõidurõõmule ka tohutult ägedat sõiduelamust, tõstnud enesekindlust ja suurendanud usaldust enda vaistu (mäletate seda kaitsmejunni lugu?) osas. Kõik otsused ei peagi alati loogilised olema, teised ei peagi aru saama, sest syda tunneb õige asja ära. Kuidas mul niimoodi kyll vedas?
Kui ma novembris villise ostsin, siis sain mitu “A missa arvad, et Eestis on sellist ilma, et sellelt [kõva]katus maha võtta vä?” küsimust. Reaalsus oli see, et järgnenud suvi tõi meile sellise katus-maas-hooaja, millest unistadagi ei osanud. Tuleta meelde kõik need kabrioleti-filmide stseenid suveõhtus päikeseloojangusse sõitmisest - jep, see oligi minu päris elu.
Tunnistan, et ma pole seda elamust varem niimoodi pulkadeks võtnud, igakuine kulu tõmbas praegu veidi kaameks küll. Tollal seda ei märganud, sest “kuumakse oli ju ainult 148.39 €” … tule taevas appi 😩 Õnneks oli auto väärtus vahepealse ajaga kasvanud.
Kas ma teeks seda uuesti? Jah, sest ma täitsin enda eluunistuse sisuliselt 10 000 € eest ja suures plaanis (loe: 100-aastaseks elamise vaates) on see kindlalt väga väike summa. Unistused võivadki ebaratsionaalsed olla :)
Punane Volvo, konksuga
Selle auto soundtrack: vebnee, goddard. - messy in heaven
Täpselt “punane Volvo, konksuga” mõttega ma 2021. aasta augustis automüügi veebilehe lahti võtsin. Ma tahtsin punast Volvo S60 sedaani, millel on järelkäru vedamiseks konks, et saaks motokrossikat kaasa vedada. Just oligi üks sobivalt äkilise 2.4-liitrise diiselmootoriga 2005. aasta 136 kW “pensionäride nädalavahetuse auto” Saksamaalt toodud. Allolevast tabelist selgub, kui palju minu seni viimane auto mulle kahe aasta jooksul maksma läks:
Enam ma ei usu seda “ah mul auto välja ostetud, mul pole igakuist kulu” demagoogiat, mida ka ise nii väga tahtsin uskuda. Ülalseisvad numbrid räägivad enda eest. Ma räägin – kui ma Volvo läinud suve lõpus müüdud sain, oli kergendustunne mägede kõrgune:
Jah, see on megamugav kui üks teraslind maja ees seisab, valmis sind koheselt teenindama ja viima su sihtpunkti, aga need “lisaküsimused” läksid minu jaoks liiga kalliks maksma. Praegu mulle meeldib, kui on "vaikus”.
Jah, oli väga tore Volvo CD-pleierist oma vanu plaate kuulata ja meenutada läinud aegu, tümakas autot pagassiplekini värisema pannes, aga ma saan sarnast emotsiooni rendiautos ka.
Rendiauto tuju järgi
Tuju järgi valimisel mõtlen automargi valikut ja kuna üks turuliidritest pakub lühirendiks just Audi Q2-e, siis olen ma või sees. Mitte ainult seetõttu, et saan taas (tihtilugu tutika) ilusa autoga sõita, vaid et kõik on mulle tuttav: kust käib püsikiiruse hoidja, kust heli valjemaks, kust külmal ajal küljepeeglite soojendus. Nagu sõidaks enda autoga, ainult et ma ei pea mõtlema muuhulgas järgmistele asjadele:
kas ma sõidan selle paagi põhjas loksuva kütsitilgaga sihtpunkti ära või on mul keegi appi kutsuda, kui tee äärde peaksin jääma?
kas remondimees saab ikka aru, kui ma talle tujurikkujalikult selle kapotialuse undamise ette häälitsen…
kas see remondimees päriselt ka uue varuosa autole alla pani või lõi lihtsalt vana metalli läikima? mul pole ju õrna aimugi, kuidas seda kontrollida :(
ma JUST pesin autot -.-
23. aprill ja kõrged hanged, ma ei saa suverehvidega autoga kuhugi ju!
kas see on südalinna või kesklinna parkimisala? rääkimata sellest, et parkimisjooned on mõnele kodanikule soovituslikud
kes selle kõik kinni plekib?
Endal ka hea lugeda, mida kõike enam kahe kõrva vahel konstantselt kaasas kandma ei pea :D
Alates eelmise aasta augustist olen kaheksa kuu jooksul autorenti (nii eraisikuna kui ettevõtte alt) kasutanud 816.90 € ulatuses ehk 102.11 € eest kuus. Läbipaistvuse huvides lisan siia juurde ühistranspordi (rong, buss, troll, tramm) piletid, seega koos autorendiga kokku on kulunud 1088.66 € ehk ~ 136 € kuus. See on OK summa maksta madalama stressi ja juurde võidetud ajumahu eest.
Lõpetuseks
Kokku on isiklike autode peale kulunud kokku liidetuna 52 kuu ehk 4.3 aasta jooksul 26 678.10 €, keskmiselt 513 € kuus. Sama ajaga oleksin võinud umbes 8% tootlusega indeksiturult üle 9000 € koju tuua. Aga oletame, et ma oleks neil perioodidel hoopis autota elanud ja ühistranspordist-autorendist sõltunud – kui palju siis oleks raha kulunud ja lisaks investeerida saanud?
Kui ühes kuus kulub 136 €, siis 52 kuuga kasvaks see summa 7072 €-ni
Majandusseisu ja inflatsiooni arvestamata oleks vahe auto omamisega kaasnevate kuludega võrreldes 3.7-kordne.
Ülejäänud 19 606.10 € eest oleksin võinud 4.3 aasta ja 8% tootlusega koju tuua ~6745 €
Kas mingitel hetkedel oli ükski neist autodest hädavajalik? Kui motokrossivõistlustel oma hobiga tegelemist vaimse tervise jaoks möödapääsmatuks pidada, siis ainus, mida suudan päriselt ära põhjendada, on Volvo ostmine - ilma selleta ma tõesti poleks saanud võistlemas käia ja hobi ei peagi odav olema. Muidugi pole see absoluutselt võrreldav sellega, et tänu ebapiisavale ühistranspordile on meil kodumaal piirkondi, kus inimlikku elu soovides polegi võimalik autota elada. Autovabaduse soodustamiseks (hässsti naiivselt lähenedes) võiks maksustada neid, kel päriselt pole autot vaja ja suunata seeläbi kogutud finantsid normaalse üle-Eestilise ühistranspordivõrgustiku väljaarendamiseks. Mulle näiteks täiega meeldib rongiga sõita, aga näiteks miks on meil linn Eestis, kus isegi sinna viivast raudteest ei piisa, sest rongiajad pole lihtsalt loogilised? Ja kas meil päriselt oli kunagi võimalik rongiga suvepealinna sõita? Hakkab ununema…
Hetkel mulle isiklik auto hädavajalik pole, sest ma sõltun vaid iseendast ja mul on võimalik aegsasti planeerida oma käimised nii, et ma jõuan igale poole. Mis ei tähenda, et ma ei igatse maanteede mõõtmist mulle silmailu pakkuva mugava iludusega, millel on väga hea helisüsteem ja kena kiirendus, aga ma isegi ei tea, milline auto praegu päriselt omamist vääriks… A6-e saaksin paarituhande euro eest kuuks ajaks rentida, aga sellesse ei saa suvalt turvapuuri paigaldada ega driftimist harjutada. Millega ma Miljonineiuga ettevõetava rahatarkuse tuuri raames sel suvel üle Eesti seiklema hakkan, on alles selgumisel. Tahab keegi äkki meile sponsoriks tulla? :D
Viimaks, artikli eesmärk pole sind veenda, et autod on max pahad ja ainult ühistranspordiga sõites saad medali, vaid utsitada sind tõsiselt läbi mõtlema ja arvutama, kas saaksid mingi osa stressi oma elust maandatud kui teeksid soovi korral teisi valikuid. Meie mental capacity on piiratud ja tahaks ju süveneda päriselt olulistesse asjadesse. Ja kui sa otsustadki auto kasuks, siis megateadlikult ja rahuliku südamega, eks, eriti terendava automaksu valguses.
Sina, kes sa siiani lugesid, sina oledki the real MVP! Kui algul ei saanud ma seda artiklit kirjutades vedama, siis lõpuks ei saanud enam pidama, sai bänger! Mõtete või küsimuste korral kirjuta julgelt kommentaariumisse. Aitäh, et lugesid!
baiiii,
Riin
Lahtiütleja ja õigused
Postituses esitatud teave ei ole käsitatav investeerimisnõustamise, investeerimissoovituse ega muu investeerimis- või investeerimiskõrvalteenusena. Postituses olev info on mõeldud ainult Off The Record Jutud substacki tellijale ning postituse infot võib kasutada mujal ainult autorite kirjalikul nõusolekul.
Väga hästi kirjutatud kogemuslugu. Mina olen enda jaoks igal aastal välja arvutanud nö km hinna. Finantsiliselt on osavam sõita taksoga, kasutada lühiajalist renti või paluda sõbralt autot laenuks. Tänapäeva noored soovivad vähem ja vähem omada autot kui objekti, nende jaoks on olulisem liikuvus. Minu generatsioon vaatab veel auto omamist läbi lapsepõlve prisma. Tollel ajal oli auto omamine privileeg 😄
Hehe, väga lahe lugemine! Ideaalmaailmas loobuksin ka autost, aga....... kaks kodu, millest üks Tallinnas ja teine Haapsalus ja siis suvel veel suvila Suurupis (ja lisaks veel kaks koera), siis vabandan endale kõik sellega välja :D
Also, peaksime vist kohvile minema, sest tsiklid ja turvapuurid on täiega minu teema! (ma sõidan küll rallit drifitmise asemel, aga turvapuur on turvapuur, eksole :D)