Allutatud võlakirjad: ülevaade, võimalused ja riskid
Sissejuhatus
Pankade allutatud võlakirjade pakkumised on tekitanud kohalikul turul jaeinvestorites meeletult huvi. Kõrgete intresside keskkonnas teenida 7-12% intressitootlust võib olla väga atraktiivne, kuid lisaks kupongimäärale on allutatud võlakirjadel palju muid tingimusi, mida on enne investeerimisotsuse langetamist ülioluline mõista.
Sellepärast pühendame selle artikli täies ulatuses ainult allutatud võlakirjadele. Tutvustame allutatud võlakirjade olemust, selgitame nende sobitumist laiemasse panga kapitalistruktuuri ning kirjutame lahti võlakirjadega seotud eelised ja riskid.
Olenemata sellest, kas oled kogenud investor või alles tegemas esimesi investeeringuid, loodame, et see artikkel aitab sul teha informeeritumaid otsuseid kui kaalud allutatud võlakirjadesse investeerimist.
Panga kapitali struktuur
Enne kui vaatame teise taseme allutatud võlakirjale spetsiifilisi tunnuseid ja riske, on oluline mõista, mis on ja millistest kihtidest koosneb panga kapital. Kapitali struktuuri mõistmine aitab piltlikustada, millisesse kapitali kihti allutatud võlakirjad kuuluvad.
Panga omakapital on põhimõtteliselt rahaline päästevõrk, mis aitab pangal toimida keerulistes majandusoludes ja katta võimalikke kahjumeid. Mõeldes pangale kui ettevõttele, on kapital see, mis jääb järele pärast kõikide kohustuste mahaarvamist varadest.
Panga kapital jaotub tavaliselt neljaks tasemeks: Esimese taseme omavahendid (Tier 1), Täiendavad esimese taseme omavahendid (Additional Tier 1), Teise taseme omavahendid (Tier 2) ning Seenior võlg (Senior debt).
Esimese taseme omavahendid ehk põhikapital (Tier 1): See on pangakapitali kõige kvaliteetsem osa. See koosneb peamiselt omanike sissemaksetest, aktsiakapitalist ja varasemate perioodide kasumist. Põhikapital on osa, mis katab kõige paremini panga võimalikud kahjumid, sest see ei ole seotud mingite kindlate tagasimakse kohustustega.
Täiendavad esimese taseme omvavahendid (Additional Tier 1 ehk AT1): See on esimese taseme omavahendite alamkategooria, mis asub Tier 1 ja Tier 2 vahel. Koosnedes peamiselt hübriidkapitali instrumentidest, võib AT1 sisaldada võlakirju, mida saab teatud tingimustel muuta aktsiaks või mille intressimakseid saab peatada. Erinevalt tavalisest põhikapitalist ei ole AT1-l kindlat tagasimaksetähtaega ja selle intressimaksed võivad sõltuda panga omakapitali tasemest ja nõuetest. See paindlikkus muudab AT1 instrumendid atraktiivseks riskialtimatele investoritele.
Loe AT1 võlakirjade kohta lähemalt siit.
Teise taseme omavahendid (Tier 2): See on panga kapitalistruktuuri teise astme element, mis on vähem likviidne kui esimese taseme omavahendid (Tier 1). See koosneb teatud võlakirjadest, allutatud laenudest ja mõnedest muudest finantsinstrumentidest, millel on tavaliselt pikem tagasimakse tähtaeg ja mis on sageli kõrgema intressimääraga. Kuigi täiendav kapital on hierarhiliselt madalamal kohal kui põhikapital, on sellel oluline roll panga kapitalipuhvri loomisel. Täiendav kapital aitab katta kahjumeid olukorras, kus põhikapital on juba ammendunud, tagades sellega hoiustajate ja teiste võlausaldajate kaitsmise. Lisaks aitab see pankadel vastata regulatiivsetele nõuetele ja suurendada nende finantsstabiilsust.
Seenior võlg ehk muud mitte-allutatud nõuded ja deposiidid (Senior debt): Kui Tier 1 ja Tier 2 kapital kujutavad endast panga sisemisi puhvreid, millega saab katta võimalikke kahjumeid, siis seenior võlg on veidi erinev. Seenior võlg koosneb panga välja antud võlakirjadest, mida nimetatakse seenior võlakirjadeks. Need on pangale võetud laenud, millel on eelistatud staatus võrreldes teiste võlakirjadega – see tähendab, et kriisi korral makstakse need võlakirjad tagasi enne muid võlausaldajate nõudeid. Deposiidid, mida enamus inimesi mõistab kui tavalisi hoiuseid, kuuluvad samuti sellesse kategooriasse. See tähendab, et deposiidi hoidjad on tegelikult panga võlausaldajad ja nende nõuded rahuldatakse enne Tier 1 ja Tier 2 kapitali omanikke.
Mis on allutatud võlakiri?
Niisiis, küsimus, millele vastuse saamiseks olemegi siia tulnud – mis on allutatud võlakiri? Selleks kirjutame mõlema termini – allutatus ning võlakiri –lahti eraldiseisvalt:
Võlakiri iseenesest on laenuleping, mille puhul investor (võlakirjaomanik) annab laenu väljaandjale (emitent), kes kohustub laenu teatud aja möödudes tagasi maksma ja maksma intressi selle kasutamise eest.
Allutatus tähendab, et emitendi maksejõuetuse või likvideerimise korral saavad seda liiki võlakirjade omanikud oma investeeringu tagasi alles pärast teiste allutamata (nt saadud hoiused, võetud laenud, kohustused töötajate ja tarnijate ees) nõuete täielikku rahuldamist. Nõuete rahuldamise järjekorras jääb allutatud võlakirjade omanikest tahapoole vaid panga esimese taseme kapital.
Miks pangad sellist võlakirja investoritele pakuvad?
Eks ikka kasumi maksimeerimiseks. Pangad püüavad optimeerida oma kapitalistruktuuri, et saavutada parim tasakaal omakapitali ja laenukapitali vahel.
Kuna omakapital on kallim ja riskantsem, eelistavad pangad sageli odavamaid kapitaliallikaid nagu laenukapital või võlakirjad, et vähendada kapitali kogumaksumust.
Allutatud võlakirjade emiteerimine võimaldab pankadel suurendada oma kapitalibaasi ilma aktsionäride omakapitali lahjendamata.
Kuidas kasutavad pangad allutatud võlakirjadega kaasatud kapitali?
Pangad kasutavad allutatud võlakirjade emissioonidest kaasatud kapitali, et tugevdada oma finantspositsiooni ja toetada äristrateegiat.
Kapitalinõuete tugevdamine: Allutatud võlakirjad suurendavad panga teise taseme omavahendeid (Tier 2 kapitali), mis aitab pankadel täita regulatiivseid kapitalinõudeid ja parandada nende finantsstabiilsust. See on eriti oluline kriisiolukordades, kus tugevam kapitalipuhver võib aidata vältida maksejõuetust.
Riskide maandamine: Suurenenud kapitalipuhvrid aitavad pankadel paremini hallata erinevaid riske, sealhulgas krediidiriske, tururiske ja operatsiooniriske. Allutatud võlakirjade kaasamine võimaldab pankadel võtta vajadusel suuremaid riske, kuna neil on suurem finantsreserv.
Äritegevuse laiendamine: Kaasatud kapitali võib kasutada panga tegevuse laiendamiseks, näiteks uute laenude väljastamiseks, investeeringute tegemiseks või uute toodete ja teenuste arendamiseks. See aitab pangal kasvada ja suurendada oma turuosa.
Võlakohustuste refinantseerimine: Pangad võivad kasutada allutatud võlakirjade emissioonidest saadud vahendeid olemasolevate võlakohustuste refinantseerimiseks. See võib aidata parandada panga likviidsuspositsiooni ja vähendada intressikulusid, eriti kui uute võlakirjade intressimäärad on soodsamad kui varem väljastatud võlakirjadel.
Strateegilised investeeringud: Pangad võivad investeerida kaasatud raha strateegilistesse projektidesse, mis on suunatud pikaajalise kasvu ja konkurentsieelise saavutamisele. See võib hõlmata tehnoloogiauuendusi, ühinemisi ja omandamisi või rahvusvahelist laienemist.
Allutatud võlakirjade eritunnused
Allutatud võlakirjadega kaasnevad teatud eripärad, mida on oluline mõista:
Kõrged intressimaksed: Allutatud võlakirjadel on sageli kõrgem intressimäär kui tavavõlakirjadel ja hoiustel, kajastamaks ka suuremat riski. See tähendab, et investor võib saada suuremat tulu, kuid peab olema valmis ka kõrgemaks riskiks. Riskidest kirjutame pikemalt allpool.
Määratud lõpptähtaeg: Teise taseme omavahendidesse kuuluvad (Tier 2) võlakirjad võivad olla pikema tähtajaga, mis tähendab, et raha võib olla seotud pikema perioodi vältel. Enamasti on tähtajaks 10 aastat, kuid tavapäraselt on pankadel õigus lunastada võlakirjad osaliselt või täielikult peale 5 aastat. Võlakirjade ennetähtaegseks lunastamiseks peab andma nõusoleku Euroopa Keskpank.
Kohustuste teisendamise võimalus: See tähendab, et kriisiolukorras võidakse võlakirja tingimusi muuta (nt vähendada võlakirja nimiväärtust või muuta intressimäära), et kaitsta panga finantsstabiilsust. See võib vähendada võlakirja väärtust või mõjutada saadavat tulu.
Võlakirjade eriomane terminoloogia
Võlakirjadesse investeerimisel on oluline mõista mitmeid termineid, mida teiste instrumentide puhul ei pruugi kohata. Alljärgnevalt selgitame peamisi mõisteid, millega investor peaks võlakirjade puhul kursis olema.
Emitent (Issuer): Emitent on juriidiline isik, tavaliselt pank või ettevõte, kes emiteerib võlakirja ja kohustub maksma intressimakseid ning tagastama võlakirja nimiväärtuse lõpptähtajal.
Nimiväärtus (Face Value, Par Value): Nimiväärtus on võlakirja algne väärtus, mille alusel arvutatakse intressimaksed ja mis tuleb tagasi maksta võlakirja lõpptähtajal.
Kupong (Coupon): Kupong on fikseeritud summa, mida emitent maksab võlakirjaomanikule regulaarselt vastavalt kupongiintressimäärale. Näiteks kui võlakirja nimiväärtus on 1000 eurot ja kupongiintressimäär on 5%, siis on kupong 50 eurot aastas.
Kupongiintressimäär (Coupon Rate): See on intressimäär, mida emitent maksab võlakirjaomanikele perioodiliselt (kord aastas, poolaastas või kvartalis). Kupongiintressimäär on fikseeritud ja arvutatakse võlakirja nimiväärtuse põhjal.
Kupongiperiood (Coupon Period): Kupongiperiood on ajavahemik, mille järel tehakse intressimaksed, tavaliselt kord aastas, poolaastas või kvartalis.
Lunastamistähtaeg (Maturity): Lõpptähtaeg on kuupäev, mil võlakirja nimiväärtus tuleb emitendil tagasi maksta ja võlakirja kehtivus lõpeb. See võib varieeruda mõnest aastast kuni mitmekümne aastani, olenevalt konkreetsest võlakirjast.
Tagasikutsutavus (Callability): Tagasikutsutavus viitab võlakirja emitendi õigusele lunastada võlakiri ennetähtaegselt. Tavapäraselt 5 aasta möödumisel. Miks seda tehakse? Põhjuseid võib olla mitmeid: i) Intressimäärade langedes võib pank leida, et on soodsam emiteerida uusi võlakirju madalama intressimääraga; ii) finantsseisundi parandamiseks - vähem võlakohustusi, madalamad intressimaksed, suurem kasumlikkus; iii) Tagasi kutsudes saab pank näidata turule oma tugevat finantsilist olukorda.
Tootlus (Yield): Tootlus on investeeringu kogutulu, mida mõõdetakse protsendina investeeringu algsest maksumusest. Tootlus võib varieeruda sõltuvalt turutingimustest ja võlakirja hinnast.
Tootlus lunastamiseni (Yield to Maturity, YTM): Võlakirja kogutootlus, kui seda hoitakse kuni lunastamistähtajani. See arvestab kõiki tulevasi intressimakseid ja võlakirja lunastusväärtust, diskonteeritud praegusesse väärtusesse.
Tootlus tagasikutsumiseni (Yield to Call, YTC): Tootlus, mida investor saab juhul, kui võlakiri kutsutakse tagasi enne selle lõpptähtaega. See arvestab perioodi kuni võlakirja tagasikutsumiseni, mitte kogu lunastamisperioodi.
Praegune tootlus (Current Yield): Aastane intressitulu, mida võlakirjaomanik saab praeguse turuhinna põhjal. Seda arvutatakse, jagades aastase kupongimakse võlakirja jooksva turuhinnaga.
Puhas hind (Clean Price): Võlakirja hind, millest on maha arvatud kogunenud intress. See hind näitab võlakirja väärtust ilma jooksva perioodi intressimakseta, keskendudes ainult võlakirja turuväärtusele, ilma et see sisaldaks hetkel kogunenud intressitulu.
Täishind (Dirty Price): Võlakirja hind, mis sisaldab nii puhasväärtust (Clean Price) kui ka kogunenud intressi viimase intressimakse hetkest kuni müügihetkeni. See hind peegeldab võlakirja tegelikku väärtust tehingu tegemisel, arvestades juba teenitud intressimakseid, mida uus omanik saab järgmisel kupongimakse kuupäeval.
Diskonteeritud rahavoog (Discounted Cash Flow, DCF): DCF on meetod, mida kasutatakse võlakirja praeguse väärtuse määramiseks, arvestades tulevaste rahavoogude diskonteerimist praegusesse väärtusesse.
Krediidireiting (Credit Rating): Krediidireiting on hinnang emitendi krediidivõimekusele, mida annavad reitinguagentuurid nagu Moody's, S&P ja Fitch. See reiting mõjutab võlakirja intressimäära ja turuväärtust.
Likviidsus (Liquidity): Likviidsus viitab sellele, kui lihtne on võlakirja osta või müüa ilma selle hinda oluliselt mõjutamata. Kõrgema likviidsusega võlakirjad on tavaliselt vähem riskantsed.
Need on võlakirjade puhul peamised mõisted, millest arusaamine aitab omakorda paremini mõista võlakirjapakkumiste prospekte ning hinnata konkreetset investeerimisvõimalust.
Allutatud võlakirjade kaasnevad riskid
Allutatud võlakirjad on olemuselt riskantsed finantsinstrumendid, mistõttu on oluline mõista nendega kaasnevaid riske.
Alljärgnevalt toome välja peamised riskid, millega investorid peaksid arvestama antud instrumendi puhul:
Krediidirisk: Krediidirisk tähendab, et emitent võib jätta võlakirjadest tulenevad kohustused täitmata. Emitendi võimekus makseid teha sõltub tema finantsseisundist ja tulemustest, mida mõjutavad ka muud riskid. Võlakirjad ei ole võrdsel tasemel pangahoiustega ja neid ei garanteeri Tagatisfond.
Keskmine järjekord likvideerimisel: Üks allutatud võlakirjade peamisi riske tuleneb nende järjekorrast likvideerimisel. Maksete jaotamisel pankade maksejõuetuse või likvideerimise korral rahuldatakse allutatud võlakirjade omanikud alles pärast kõigi allutamata nõuete täielikku rahuldamist. See tähendab, et allutatud võlakirjad on võlausaldajate järjekorras madalamal, mis suurendab investeeringu kaotamise riski kriisiolukordades.
Ennetähtaegse lunastamise risk: Emitendil võib olla õigus võlakirjad ennetähtaegselt lunastada, mis võib vähendada investeeringu tootlust. Ennetähtaegne lunastamine sõltub finantsinspektsiooni nõusolekust ja võib põhjustada täiendavaid kulusid uute investeeringute otsimisel.
Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise risk (bail-in risk): Allutatud võlakirjade puhul arvestada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise riskiga, mis võib realiseeruda, kui maksejõuetuse ja muude raskuste esinemisel rakendatakse panga suhtes kriisilahendusmeetmeid. See tähendab, et kriisiolukorras võidakse võlakirja tingimusi muuta (nt vähendada võlakirja nimiväärtust või muuta intressimäära), et kaitsta panga finantsstabiilsust. See võib vähendada võlakirja väärtust või mõjutada saadavat tulu.
Investeering ei ole kaitstud emitendi muude finantsotsuste eest: Võlakirjade tingimused ei piira emitendil täiendavate kohustuste võtmist ega sama nõudeõiguse järguga väärtpaberite emiteerimist. Näiteks ei sea enamasti võlakirjade tingimused emitendile kohustust säilitada finantssuhtarve ega piira õigust võtta täiendavaid võlakohustusi. Samuti ei piira need õigust kasutada raha investeeringuteks, varade soetamiseks ega piira õigust dividende maksta, aktsiaid tagasi osta või aktsionäridele muul viisil raha jaotada. Nimetatud toimingud võivad negatiivselt mõjutada emitendi võimet teenindada võlakirjadest tulenevaid kohustusi.
Tasaarvestuse ja vastunõuete piirang: Võlakirjaomanikel ei ole õigust tasaarvestada võlakirjadest tulenevaid nõudeid emitendi kohustustega. See tähendab, et võlakirjaomanik ei saa vähendada emitendi kohustusi enda nõuete arvelt.
Võlakirjade hind ja piiratud likviidsus: On risk, et võlakirju ei noteerita ja kauplemisele ei võeta, mis tekitab olukorra, kus võlakirjadel puudub järelturg ja avalik turuhind. Likviidsuse osas peab arvestama, et Nasdaq Tallinna börs on vähem likviidne ja volatiilsem kui suuremad turud, mis piirab võlakirjade likviidsust ja võib mõjutada nende väärtust. Võlakirjaomanikel võib olla raske müüa oma võlakirju soovitud hinnaga või koguses.
Maksudega seotud riskid: Võlakirjadega seotud maksuarvestuse muutused võivad tuua kaasa kõrgema maksukoormuse ja seeläbi vähendada investeeringu tootlust. Emitent ei hüvita kinnipeetud maksusummasid.
Reguleerimisriskid: Kuna allutatud võlakirjad on olulised pangandussektori stabiilsuse tagamiseks, võivad regulaatorid kehtestada täiendavaid nõudeid ja piiranguid nendele instrumentidele. Regulatsioonide muutused võivad mõjutada võlakirjade väärtust ja nende turul kauplemist
Kuidas hinnata allutatud võlakirjade riske?
Allutatud võlakirjadega seotud riskide hindamine nõuab põhjalikku analüüsi ja mitme allika kasutamist. Allpool on toodud sammud ja materjalid, mis aitavad riske hinnata:
Emitendi krediidiriski hindamine
Aruanded ja materjalid:
Kvartali- ja aastaaruanded: Need aruanded pakuvad regulaarselt ajakohastatud finantsinformatsiooni, mis on oluline pikaajaliste trendide ja lühiajaliste muutuste jälgimiseks. Bilanss, kasumiaruanne ja rahavoogude aruanne annavad detailse ülevaate finantsseisundist, likviidsusest, kasumlikkusest ja võlavõimekusest
Muud materjalid: Juhtkonna vaade ettevõtte tulevikuplaanidele ja riskidele annab alati hea sisendi emitendi hindamiseks.
Sõltumatud hinnangud:
Krediidireitingud: Reitinguagentuurid nagu Moody's, Standard & Poor's ja Fitch annavad krediidireitinguid, mis peegeldavad emitendi üldist krediidiriski ehk annavad kiire ülevaate emitendi finantsstabiilsusest ja maksevõimest.
Analüütikute raportid: Need raportid sisaldavad sageli sõltumatut analüüsi ja hinnanguid emitendi finantsseisundi ja turupositsiooni kohta.
Konkreetse allutatud võlakirja riskide hindamine
Võlakirja prospekt: Sisaldab üksikasjalikku teavet konkreetse võlakirja tingimuste, riskide ja emiteerimise eesmärkide kohta. Prospektist saab lugeda allutuse taset, kupongimäära, maksegraafikut, lunastamistingimusi ja muid olulisi detaile.
Spetsiifilised võlakirja reitingud: Vahel annavad krediidireitinguagentuurid reitinguid ka konkreetsetele võlakirjadele. Need reitingud võtavad arvesse võlakirja allutatuse taset ja muid spetsiifilisi riske. Paraku peab tunnistama, et Baltikumi pankade poolt pakutavate võlakirjade puhul ei ole me selliseid reitinguid leidnud.
Turuanalüüs:
Võrdlus teiste võlakirjadega: Võlakirja pakkumise võrdlemine teiste sarnaste võlakirjadega turul aitab mõista, kuidas turg hindab riski ja tootlust.
Kokkuvõttes on allutatud võlakirjadega seotud riskide hindamisel oluline kasutada mitmekülgset ja põhjalikku lähenemist, mis hõlmab nii emitendi üldise krediidiriski kui ka konkreetsele võlakirjale eriomaste riskide analüüsi. Kombineerides erinevaid allikaid ja meetodeid, saab teha informeeritumaid investeerimisotsuseid.
Emitendi ja võlakirja reitingud
Eelmises peatükis sai põgusalt räägitud krediidireitingutest. Emitendi krediidirisk ja võlakirja risk on kaks erinevat, kuid omavahel seotud mõistet. Allpool on toodud nende erinevused ja seosed.
Emitendi krediidirisk mõjutab kõiki emitendi poolt emiteeritud võlakirju, sealhulgas allutatud võlakirju. Kui emitendi krediidireiting langeb, suureneb tõenäoliselt ka konkreetse allutatud võlakirja risk, kuna emitendi maksevõime väheneb.
Konkreetse allutatud võlakirja risk on tavaliselt suurem kui emitendi üldine krediidirisk. Seda seetõttu, et allutatud võlakirjad on hierarhias madalamal ja seega suurema kaotuse riskiga likvideerimise või maksejõuetuse korral. Samuti käivad võlakirjadega kaasas ka eritingimused ja spetsiifilised riskid.
Kokkuvõttes, emitendi krediidirisk ja konkreetse allutatud võlakirja risk on omavahel seotud, kuid viitavad erinevatele riskitasanditele, mida investor peab arvestama, et teha teadlik investeerimisotsus.
Emitentide krediidireiting
Emitentide maksevõime riski aitavad hinnata sõltumatud professionaalsed reitinguagentuurid (Moody's, S&P, Fitch). Reitingud jaotatakse investeerimisjärgu (AAA/Aaa kuni Baa/BBB) ja mitte-investeerimisjärgu ehk spekulatiivseteks (BB/Ba või madalam) reitinguteks.
Emitendi krediidireiting annab investoritele ülevaate emitendi finantsstabiilsusest ja maksevõimest.
Kõrgem reiting (investeerimisjärgu reiting) viitab väiksemale maksejõuetuse riskile, mis tähendab, et emitent on tõenäolisemalt võimeline täitma oma kohustusi.
Madalam reiting (mitte-investeerimisjärgu reiting) viitab suuremale riskile, mis võib tähendada kõrgemat intressimäära, et kompenseerida investoreid võetava suurema riski eest.
Krediidireiting on oluline tegur, mida arvestada allutatud võlakirjadega seotud riskide hindamisel, kuna see mõjutab nii võlakirjade väärtust kui ka investori potentsiaalset tootlust. Järgneb meie enda tõlgitud ülevaade erinevate agentuuride reitingutest:
Pikemalt saad krediidireitingute kohta lugeda siin.
Kokkuvõte
Pangad kasutavad mitmesuguseid finantsinstrumente oma finantsstabiilsuse tagamiseks ja tegevuse toetamiseks. Üks selline instrument on allutatud võlakiri, mis kuulub panga teise taseme kapitali (Tier 2).
Allutatud võlakirjad on unikaalsed mitmel moel: need asuvad likvideerimisel allpool teiste võlausaldajate nõudeid, pakkudes kõrgemat intressimäära, kuid kandes suuremat riski. Need võlakirjad aitavad pankadel suurendada oma kapitalibaasi, hallata riske ja toetada strateegilist kasvu, samal ajal pakkudes investoritele atraktiivseid tootlusvõimalusi.
Tegemist on pisut keerukama instrumendiga ja sobivad kogenud investorile, kes mõistab hästi nende instrumentidega kaasnevaid riske. Samuti võiks öelda, et antud instrument sobib pigem suurema portfelliga investorile, kuna tihti on allutatud võlakirjade nimiväärtused 10 000 eurot. Arvestades riskihalduse põhimõtteid, ei tohiks üks investeering moodustada portfellist liiga suurt osa, mis seabki eelduse kogukamale portfellile.
Loodame, et said sellest artiklist kasulikke teadmisi, mis toetavad sind teadlikumate investeerimisotsuste tegemisel!
Edasiseks lugemiseks
Oleme võlakirjadest veel kirjutanud ning usun, et kui sulle sellest artiklist kasu oli, siis on ka need artiklid väga huvitavad lugemised:
Lahtiütleja ja õigused
Postituses esitatud teave ei ole käsitatav investeerimisnõustamise, investeerimissoovituse ega muu investeerimis- või investeerimiskõrvalteenusena. Postituses olev info on mõeldud ainult Off The Record Jutud substacki tellijale ning postituse infot võib kasutada mujal ainult autorite kirjalikul nõusolekul.