Aga kuhu jäi olukord: "Mart sai tööl 500 euri palka juurde, ütles Liinale ka. Õhtuks oli Liina ostnud juba ligi 250€ jagu asju mille osas küsib nüüd Mardilt kulude katteks ülekannet"
Ehk siis justkui on juurdunud arvamus, et kõik mida meie teenime on meie kulutada. Ehk siis tüüpilises stsenaariumis soovib naine saada pool mehe rahakotist teenides ise 2-3x vähem. Samas samal ajal tahab ka, et mees maksaks põhilised kulud ja omaks 2-3x rohkem kulutusi ühisele elule kui naine. Ning see on puhtalt koduse kultuuri küsimus. Kaasa tulnud naisele iganenud õpetuste poolt. Jah, võiks ju läbi rääkida, aga meil on siiski kümneid tuhandeid inimesi, kui mitte sadu tuhandeid, kes arvavadki, et tuleb leida rikkam kaaslane ja siis tema edu peal elada mugavat elu. Ning seda sa väga muuta ei suuda, selliseks nad kasvatatud juba on. Ja näiteks arusaam, et Mart sooviks kõik need 500€ hoopis pensionipõlveks ära investeerida ei kuulu Liina maailmapilti.
Ma arvan, et kõik on ikkagi omavahelise kokkuleppe tulem. Näiteks meil Kätriiniga on üsna suur palgavahe. Aga kui ma soovin ühte elu standardit ja temal on võimalik lubada teist, siis ma ei hakka ju temalt sisse nõudma seda summat. See on normaalne, et mina maksan. Kui ma soovin elada majas ja temal oleks võimalik näiteks korteris elada, siis loomulik maksan selletõttu ka mina rohkem. Või siis tulen oma soovides alla ja elan selliselt, mis oleks ka tema palgataseme juures võimalik.
Mina mehena tunnen, et ma soovingi oma partneri eest hoolitseda ja seetõttu olen ka nõus seda osa rohkem kandma. On kindlasti ka suhteid, kus kõik tehakse 50/50 ja ka see on okei. Eks kõik ongi lõpuks kompromisside ja suhtluse tulem. Sa peaksid ikkagi tahtma oma partneriga koos olla ja leida lahendus, mis rahuldaks mõlemat poolt.
Aga kui tulla su näite juurde, siis palju oleneb ka kontekstist. Kui see naine ostab endale asju selle summa eest ja siis küsib selle raha mehelt tagasi, siis võibolla see naine tõesti ei tea, mida majanduslik vastutus tähendab. Küll aga kui ta ostab näiteks kogu perele süüa, siis ei peakski ju olema küsimust, et kes kellele tagasi maksma peaks.
Aga kuhu jäi olukord: "Mart sai tööl 500 euri palka juurde, ütles Liinale ka. Õhtuks oli Liina ostnud juba ligi 250€ jagu asju mille osas küsib nüüd Mardilt kulude katteks ülekannet"
Ehk siis justkui on juurdunud arvamus, et kõik mida meie teenime on meie kulutada. Ehk siis tüüpilises stsenaariumis soovib naine saada pool mehe rahakotist teenides ise 2-3x vähem. Samas samal ajal tahab ka, et mees maksaks põhilised kulud ja omaks 2-3x rohkem kulutusi ühisele elule kui naine. Ning see on puhtalt koduse kultuuri küsimus. Kaasa tulnud naisele iganenud õpetuste poolt. Jah, võiks ju läbi rääkida, aga meil on siiski kümneid tuhandeid inimesi, kui mitte sadu tuhandeid, kes arvavadki, et tuleb leida rikkam kaaslane ja siis tema edu peal elada mugavat elu. Ning seda sa väga muuta ei suuda, selliseks nad kasvatatud juba on. Ja näiteks arusaam, et Mart sooviks kõik need 500€ hoopis pensionipõlveks ära investeerida ei kuulu Liina maailmapilti.
Ma arvan, et kõik on ikkagi omavahelise kokkuleppe tulem. Näiteks meil Kätriiniga on üsna suur palgavahe. Aga kui ma soovin ühte elu standardit ja temal on võimalik lubada teist, siis ma ei hakka ju temalt sisse nõudma seda summat. See on normaalne, et mina maksan. Kui ma soovin elada majas ja temal oleks võimalik näiteks korteris elada, siis loomulik maksan selletõttu ka mina rohkem. Või siis tulen oma soovides alla ja elan selliselt, mis oleks ka tema palgataseme juures võimalik.
Mina mehena tunnen, et ma soovingi oma partneri eest hoolitseda ja seetõttu olen ka nõus seda osa rohkem kandma. On kindlasti ka suhteid, kus kõik tehakse 50/50 ja ka see on okei. Eks kõik ongi lõpuks kompromisside ja suhtluse tulem. Sa peaksid ikkagi tahtma oma partneriga koos olla ja leida lahendus, mis rahuldaks mõlemat poolt.
Aga kui tulla su näite juurde, siis palju oleneb ka kontekstist. Kui see naine ostab endale asju selle summa eest ja siis küsib selle raha mehelt tagasi, siis võibolla see naine tõesti ei tea, mida majanduslik vastutus tähendab. Küll aga kui ta ostab näiteks kogu perele süüa, siis ei peakski ju olema küsimust, et kes kellele tagasi maksma peaks.